II PÄEV – 28. JUULI 2011 – NELJAPÄEV

7:00       läks meil Jassi ja Janderiga juba uni pealt ära. Päike säras kõrgel taevas ja oli mõnus soe suvehommik. Jätsime Jandra magama, tõmbasime ujumisriided selga ja läksime ujuma. Vesi oli nii mõnus. Kui ujumisest isu täis sai ja kuna kõik veel magasid, siis läksime väikesele tuurile. Eile õhtul polnud me jõudnud kogu riigis ringi vaadata, nii siis tegime seda nüüd. Otsustasime järvekesele ringi peale teha, möödudes seejuures suveköögist ja grillikohast. Jõudsime välja täpsusmängude väljakule. Tundus, et seal sai vibu ja õhupüssi lasta. Loomulikult ei puudunud sealt puuskulptuurid.

Kui olime jõudnud nii nimetud ranna vastaskaldasse ja ületasime väikseid sillakesi, mis üle kraavikeste viisid, oli kiires tempos lähenenud tume pilvevaip varjanud päikese ja õhk oli läinud jahedamaks. Jalutasime mööda teist kallast, kus oli veel üks puust sillakene ja tünnisaun. Loomulikult ka saun majakeses. Ronisime mäe külge mööda üles, möödudes seejuures kahest nõia-majakesest ja jõudsime suure külakiigeni, mille kohal kõrgus vaatetorn. Kahjuks oli sinna ronimine ilma instrueerimata keelatud ja meie olime kuulekad ilmakodanikud ja ei hakanud reegleid rikkuma. Vantsisime üle heinamaa mäeküljest alla ja tõusime teisest üles, et oma telklaagrisse minna.

8:00       selleks ajaks olid järjepanu unekotid üles ärkama hakanud. Jooksvalt käidi ujumas ja valmistati hommikusööki. Korraga hakkas kiire, sest ähvardavad vihmapilved olid taevas ja tahtsime telke kuivalt kätte saada. Telgid koos oli aega rahulikult hommikust süüa. Kellel kõht täis, läks ujuma. Jander käis sellel hommikul kolm korda vees.

Hakkasime vaikselt otsi kokku tõmbama, et teele asuda. Käisime läbi väikesest poekesest ja ostime kaasa mõningaid suveniire. Andsime perenaisele üle kingitused tänuks võõrustamise eest ja jätsime hüvasti.

10:30     asusime teele. Läbisime väga kauni reljeefiga maastiku Urvaste kandis. Tee viis vääneldes ülevalt mäenõlvalt alla orgu ja siis jälle üles. Tunne nagu mägedes. Noh natukene, aga ikkagi oli ilus. Me läbisime URVASTE ÜRGORU.

10:40     peatusime TAMME LAURI TAMME juures, mis on meile tuttav Eesti 10.- kroonise paberraha tagumiselt küljelt.

TAMME LAURI TAMM

Tamme-Lauri tamm on Eesti jämedaim tamm. Tema ümbermõõt 130 cm kõrguselt 8 meetrit ja vanus on 680 aastat. Tüve õõnsus on täidetud raudarmatuurist konstruktsiooniga, täitmiseks kulus 8 tonni betooni. Sel ajal, kui õõs oli tühi, mahutas see kuni 7 inimest. Arvatavasti oli see metsavendade paopaik. Tamme-Lauri tamm kaunistab meie võimsaima põlispuuna ka kümnekroonist rahatähte.

(allikas Turimiveeb)

Meie kolonn oli siin väheke hargnenud. Juss oli põrutanud poistega juba Pokumaale. Kristi ja Rasmus olid kuskilt läbi põiganud ja Anti-Siret ka, nii et ainult kaks autot olid parklas. Kuigi sealt nägi juba puu ilusti ära, läksime siiski lähemale, et ka käega puu ära katsuda. See oli nii uhke ja suur, lausa kuninglik puu, mis tekitas aukartust. Ümbert kinni suutsime võtta puul seitsmekesi.

11:06     olime juba POKUMAA parklas ja saime seal kogu seltskonnaga uuesti kokku. Siret ja Anti jõudsid kõige viimastena, ootasime nad raja otsas ära, kui teised juba ees minema tõttasid. Laudtee viis läbi sünge kuusemetsa, aegajalt nagu madalasse soisesse padrikusse eksinud. See oli väga lahe jalutuskäik.

POKUMAA

Võru- ja Põlvamaa piiril Padasoomäel on valminud omalaadne ja põnev Pokumaa. See on Edgar Valteri loodud tegelaskujude  – pokude  –aineline teemapark, mis pakub avastamisrõõmu nii suurtele kui ka väikestele. Pokud on Edgar Valteri 1994.aastal ilmunud populaarse „Pokuraamatu” tegelaskujud, mis on inspireeritud looduslikest tarnadest. „Pokuraamat” on olnud erakordselt populaarne. Olemas on Eestis ainulaadne ja omanäoline ehitis Pokukoda, milles asub Pokumaa teemapargi külastuskeskus. 500m² suuruses Pokukojas saab näha Edgar Valteri originaalillustratsioone  ja õlimaale. Pokumaa territooriumil on looduse õpperajad, linnuvaatlustorn, külakiik ja piknikupaik. Külastajatel on võimalus veeta kasulikult aega end harides ja looduses viibides

Pokukoda oli aga hoopis teise iseloomuga, aga väga muhe ehitis. Valgetest servamata laudadest ümara kõrge katusega suur hütt metsaveerel. Väga erinev kõikidest siiani nähtud ehitistest. Kui kaugemalt tervikut silmitseda, siis tuli silme ette hoopis üks vuntside ja paksude kulmudega vanamehe nägu. Tõsiselt! Niivõrd kiftilt oli maja kujundatud. Juss istus poistega maja ees palgil. Nendel oli juba sees ring ära tehtud. Enne kui meie ülejäänud sisse läksime, tegime ühe suure kogu kamba pildi, et kõik ikka peale jääksid, kes me koos seiklusi otsimas käisime.

Pilet Pokukotta maksis perele 7.90 €. Seest oli ka kõik puidust. Seal leidus igasugu huvitavaid väikseid nurgataguseid ja luugikesi, kust läbi pugeda. Mõni trepiaste üles poole oli näitustesaal Edgar Valteri maalidega, siis mõni aste alla poole, just kui keldris, kus olid paekivist seinad, oli vanameistri raamatute näitus. Siis tuli ette madal luugikoht, kus oli keeleatud pead tõsta, sest muidu said obaduse. Sealt läbi minnes sattusid meisterdamise tuppa. Mulle meeldisid väga puukändudest tehtud riiulid, mis olid seinte peal justkui väikesed postkastid. Avastamist oli sel küll.

Õues läksime matkaradu otsima. Kõik kolm rada said alguse metsalagendikult, kus olid vanad taluhooned. Valisime kõige lapsesõbralikuma, et 500 m pikkuse muinasjuturaja. Rada kulges läbi sünge metsa. Ülesandeks oli leida teatud aja tagant puude vahele peidetud postkast, mis oli tehtud loomulikult puust, kust sai vihje, kus järgmine peidukas on ja sai ka ühe tähe. Nimelt oli vaja ära lahendada mõistatus. Igast kastikesest said ühe tähe ja mis sõna siis kokku saad. Pärast sai selle jätta Pokukotta ja see läks loosimisse. Suurte jaoks polnud põnevust kauaks, kuna juba esimeste tähtede olemasolul oli vastus selge, aga Jandrikud olid küll aktsioonis. Kastikesi oli lihtne leida, kuna rajad olid nii tugevalt sisse tallatud, aga ikkagi tore ikkagi. Kui Jander oli viimase tähe kätte leidnud, siis hakkas Jandra ahastama, et tema ei mängi enam, miks Jander peab alati esimesena leidma, tema tahab ka. Pisar kohe silmas ja puha. Eks siis tuli teist natuke lohutada, aga ristsõna sai lahendatud. Olime tagasi jõudnud metsalagendikule. Vaagides edasisi plaane, kas minna veel ühele matkaringile või mitte, ei kuulnud ma kellegi suust entusiasmipuhangut, et lähme jah. Mitte keegi ei viitsinud, nii palju siis matkamisest. Ega ma siis üksi ka minema ei hakanud. Kõmpisime tagasi Pokukotta, kuhu oma lahendatud mõistatused jätsime ja matkasime tagasi autode juurde.

12:30     istusime kõik autodes ja sõitsime lõunasöögile, mille koha oli Juss juba valmis vaadanud. Nimelt oli see ka Pokumaa valdus, kõige kaugem nurk, kus oli külakiik ja linnuvaatlustorn, lõkkeplats ja lauad. Kõige pikemat matkarada pidi oleksime ka sinna välja jõudnud, aga meie läksime autoga.

12:34-13:41        piknikutasime Pokumaal. Juss oli juba oma väikesele ühekordsele grillile tule alla teinud, kui meie omadega kohale jõudsime. Tassisime toidukastid laudade juurde. Õnneks olid need puude varjus, sest päike oli pilvedest võitu saanud ja küttis päeva palavaks. Kõik sõid isuga võileibu. Juss kostitas soojade vorstidega. Väikesed lapsed pidasid omaette piknikku kiige kõrval tekil. Nii lahe oli neid vaadata, Miia Maria, Jandra.Lisett ja Sander-Eric kolmekesi.

13:50-14:00        järgmise lühipeatuse tegime URVASTE KIRIKU juures. Uks oli lahti ja mõtlesime, et käime seal ka korra sees. Tegelikult polnud see vist küll meie jaoks lahti jäätud, aga küsisime remondimehe käest luba korra sisse kiigata ja ta ei keelanud seda. Ilus kirik oli, mulle meeldis. Seest nii valge, kaks rida aknaid ja sinised võlvkaarte ääred. Väike ja armas!

Sel ajal, kui meie kirikuga tutvust tegime, käisid Kristi ja Rasmus Tamme Lauri tamme juures, sest enne nad jäid sellest kõrvalepõikest maha.

URVASTE KIRIK

Urvaste kirik, ehitatud 13./14. saj, on üks vanemaid sakraalehitisi maal. Arhitektuuritüübilt on kirik ainuke basiilika Eesti maakirikute seas. Ajalooliselt on säilinud tellismüürid, mis on pärit 15. saj. Praegune kirik ehitati Antsla mõisniku Peeter Uexkülli algatusel. Kirik on korduvalt kannatanud sõdades ja on restaureeritud 16. ja 17. sajandil. Altarimaal on aastast 1885 ja autoriks C.Walther. Orel on vendade Kriisade töö aastaist 1937-38. Kirikukellad 1832. 

(allikas: www.maaturism.ee)

14:12     olime oma järgmise, ühe peamises sihtkoha juures. Meid ootas lustimine LIIKLUSLINNAS, mis asus samuti ühes Antslatest ja ehitatud vanasse lehmalauta. Väljast vaadates püüdis see oma kirevate joonistustega kohe kiiresti pilku. Liikluslinn kuulub samuti Martti õe perele. Lahke perenaine oli teinud meile veel kingituse selle näol, et me ei pidanud sissepääsu maksma, mis muidu oli 1,6 €.

Astudes sisse uksest, sattusime justkui päris mini-linna, kus särasid suurlinnatuled, vilkusid foorid ja vurasid elektriautod. Teed võis ületada vaid jalakäijate ülekäigurajal või siis foori lubava tule ajal. Kõikidest liikluseeskirjadest tuli kinni pidada. Lähenesime siis kohvikule, kus enda saabumisest märku anda tuli. Meil vedas. Kohe oli algamas tutvustav ringkäik koos juhiga, kelle kohuseks oli meile kõik ära seletada ja juhtnöörid anda, kuidas liikluslinnas käituda, mida võib ja mida mitte. Giid vedas meid mööda linna ringi. Liikusime mööda kõnniteid ja ületasime teed üle sebra. Samal ajal vurasid meie ümber autod, kes teed andsid. Ei puudunud ringtee ja  õppetankla. Isegi oli diskoteek ja ainuke autokino J Eestis.

Lunastasime siis endale ka suure raha eest žetoonid , et masinatele hääled sisse lüüa. Väike auto, kus laps üksi sõita sai, maksis 2 .- € 5 minutit. Suured autod olid sellised, et sinna sai sisse istuda kaks täiskasvanut. See maksis 10 minutit 4.- €. Meie tegime väljamineku, et ostsime 2 väikese auto ja ühe suure auto sõidu. Enne aga tuli käia läbi kindlustusest ja teha kindlustus. See oli selline väike formaalsus, mis jäi pärast lastele mälestuseks. 

Jander valis endale auto välja, aga Jandra lõi põnnama ja polnud nõus üksi sõitma minema. Nii tuli ta siis meiega koos. Sõitsime kolmekesi! Mina olin juht ! Huraaa… väga lahe oli! Väga palju tuttavaid oli tänavatel liikumas. Kogu aeg pidi kedagi tervitama ja kellelegi lehvitama. Algul oli vaja natuke selle gaasi ja piduriga harjuma, aga selle sai üsna pea käppa ja sõit läks libedalt. Jander tegi oma teise sõidu ka nii märkamatult ära, et me ei pannud tähelegi.

Mõned liiklejad olid ikka sellised ka, kes liikluseeskirjadest kinni ei pidanud. Sten tahtis millegipärast meid muudkui rammida, eks tegi vist enda meelset nalja, aga see polnud küll õige koht romurallit tegema hakata ja palusin tal lõpetada.

Sõidud tehtud, tegime ühe jäätisepausi. Lapsed sõitsid veel pärast paarides. Markkus käis Janderi ja Miiaga sõitmas. Lahe oli täiskasvanuid jälgida. Näod olid nii mõnusad. Kõik nautisid seda sõitu ja sattusid hasarti justkui lapsed. Kift!

Jass otsustas natuke raha raisata ja sattus hasarti mänguautomaadiga, kust käpaga pehmeid loomi püüda. Loomulikult tal see ei õnnestunud. Meie käisime vahepeal Jandraga diskoteegis. Seal olid seinas naljapeeglid. Need, mis su keha moonutavad. Laes keerles diskokera ja mürtsus muusika. Kinos käisime ka. Seal näidati õpetlikke lühimultikaid helkuri kandmisest ja tee ületamisest.

Seni, kuni lapsed veel sees lustisid ja jäätist limpsisid, arutlesime meie õues Anti, Sireti ja Jassiga telkimiskoha üle. See, mis olin välja valinud, tundus kaardi järgi olevat majade vahel. Otsustasime minna Koorastesse, kus me üks aasta Anti ja Siretiga ööbisime. Kindla peale minek. Mõeldud tehtud. Õues oli meeletu palavus.

16:15     seadsime end minekule. Meie toredas suures peres olid esimesed lahkujad. Juss ja poisid keerasid autonina kodu poole. Meid jäi järgi 15. Sõidusuunaks Antsla, sest poodi oli vaja.

16:25-16:40        kuna teele jäi ette VANA-ANTSLA MÕIS ja raamatust olin lugenud, et seal aias on tore  Pudelmaja, siis tegime seal möödaminnes peatuse.  Jass ja Jander ei viitsinud jalutama tulla ja jäid autosse. Mis seal salata, mõisa peahoone ise oli unarusse jäätud ja lagunemise äärel. Muidu oma hiilgeaegadel oli üsna suur ühekordne hoone. Aga meie tahtsime seda pudelmaja näha. Ka park oli metsa kasvanud, nii et õige raja leidmine võttis veidike aega, aga üles leidsime. Pikk sild viis üle paisjärve, mis oli kaetud helerohelise korraga. Sild ületatud, olimegi Pudelmaja juures. See oli huvitav ja ka korras. Ümmarguse põhiplaaniga tornilaadne valge aednikumaja teravatipulise tornikiivriga. Sissepääsu ees kaks puust sammast. See oli tore ehitis, vääris peatust küll!

VANA-ANTSLA MÕIS

Vana-Antsla mõis (saksa k Schloß Anzen) pärineb keskajast, mil ta kuulus von Uexküllidele ning oli välja ehitatud vasallilinnusena. Mõisat on esmamainitud 1405. aastal.  Linnus hävitati 17. sajandi sõdades (Rootsi-Poola sõda, Rootsi-Vene sõda).

Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1625. aastal Antsla mõisa Ake Tottile. Kui 17. sajandi lõpul eraldati mõisast Uue-Antsla mõis, hakati vana mõisat kutsuma Vana-Antslaks. Põhjasõja järgselt kuulus mõis pikka aega von Löwensternidele 1883. aastal omandasid mõisa von Ungern-Sternbergid, kelle valdusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Võõrandamisjärgselt hakkas peahoones tegutsema põllutöökool, mille järglane tegutseb mõisasüdames praegugi.

Praguseni säilinud pikk kõrgel soklil olev peahoone on ehitatud mitmes järgus. Esialgsel kujul ehitati ta arvatavasti 18. sajandi keskpaigas, kasutades võib-olla ära säilinud vasallilinnuse osi. 19. sajandil pikendati hoonet mõlemast otsast, muutes samas ka tema välimust. Ka 20. sajandi algul on hoonet taas veidi muudetud. Mõisa peahoone sai tugevalt vigastada 1919. aastal vabadussõjas, kuid taastati 1920te alguses kooli käsutuses olevana enam-vähem endisel kujul. Kaugelt eemalt hakkab häärberi juures silma paarisaja aasta vanune uks.

Mõisas asus hulk kõrvalhooneid, millest paljud on ka säilinud. Neist esinduslikemana tuleks mainida ümara põhiplaaniga kahekorruselist aednikumaja, pikka tallihoonet mõisat läbiva tee ääres ja viie kaaravaga aita teisel pool teed.

Hämmeldust on tekitanud just aednikumaja, mis on ümmargune teravatipulise katusega torn, mis sobib pigem mõnda muinasjuturaamatusse. Seda on vahel kutsutud ka õunaaidaks ja pudelmajaks.

Vana-Antsla mõisast rääkides mainitakse tavaliselt ka, et seal on sündinud üks kuningapoeg. Nimelt peatus Rootsi-Poola sõja ajal, aastail 1601, tolleaegses linnuses Södermanlandi hertsog, hilisem kuningas Karl IX, ja tema abikaasa tõi seal ilmale poja, kes sai nimeks Karl Filipp. Tulevane kuningas olevat poja ilmaletuleku puhul lossiparki kaks tamme istutanud, mis tänaseks on tõelisteks hiigelpuudeks kasvanud.’

(allikas: www.mois.ee ja rmt „Kultuurilooline Eesti)

Aga nüüd  edasi ja poodi. Parkisime auto väikese väljaku serva, kus poodi märkasime.

16:50-17:15        suur poodlemise peatus Antslas. Kui toidupoes vajalikud sisseostud sooritatud, tegime Siretiga kõrvalepõike ka pudi-padi poodi. Seal oli igasugu nodi, mida vaja võis minna. Maa poed on vahel väga huvitavad. Sealt võib leida vahvaid asju. Mina sain seekord endale näo-scrubid, mida mul Hiiumaalt polnud õnnestunud saada. Nüüd ostsin kohe kaks tükki. Erinevad!

Nii, nüüd polnud enam muud midagi, kui suundusime RMK koha poole. Siret ja Anti olid juhtauto. Vahepeal sai üht-teist kommenteeritud. Väga hea, et ei pea teiste autodega vaikuses sõitma, vaid saab omavahel mõne mõtte jagada ja siis ka nii sama nalja visata.

Koorastes on mitu kohta, kus lõkkekohad. Nii siis üritasime jaguneda, et kui mõni on hõivatud, siis oleme teise teeotsa kinni juba pannud. Kuna Rasmusel ja Kristil lällarit polnud, siis oli nendega distantsilt viipekeeles  rääkimine üsna tülikas, aga siiski saime hakkama. Paar ebavajalikku tagurdamist nad küll pidid tegema, aga pole hullu. Lõpuks juhtautost pasundati, et võime minna, seal koht tühi ja normaalne.

17:50     hakkasime suurte männipuude all romantikalise väikese jõekese kõrgel kaldal Kooraste RMK kohas oma laagrit püstitama. Juba autode paigutamine võttis hulga aega. Küll need mehed mõtisklesid, kuidas oleks kõige parem ja kui nii, siis kuhu telgid ja kui naa …. Tundus nagu kõrgem matemaatika. Lõpuks parkisime meie auto ja Anti-Sireti auto kõige taha ja ülejäänud ette poole.

Rabajärv oli kohe käe ulatuses. Püstitasime telgid ja siis ujuma. Mina käisin ja Anti käis ja lapsed käisid ja Ain käis ja … rohkem ei mäleta. Jass tegi oma ujumistrikid vindise peaga ja ma hakkasin kohe täitsa muretsema. Kui mina kutsusin, siis ta tulla ei tahtnud, aga pärast kui mõned õlled hinge all, siis läks hämaras järvele. Mehed! Nii soe vesi oli! Lapsed käisid pärast veel kalu püüdmas. Üsna mitu korda jooksid nad telklaagri ja vee vahet. Jandra-Lisett leidis lausa järvekarpe. Lõpuks koos otsides saime kolme erinevat sorti tigulisi.

Lõkkekohal oli grillikoht ja ka katusealune, mille all laud ja pingid. Buss aeti kohe sedasi, et bussi ja varjualuse vahele saaks lisa varjualuse paigutada.  Kui meie naistega söögi kallal askeldama hakkasime, siis mehed hakkasid seda nuputama. Hea oli, et see üles sai pandud, sest ilm muutus aina ähvardavamaks. See, et me möödunud õhtul ja ööl vihmast ja äikesest puutumata jäime, ei tähendanud seda, et meil sel ööl nii palju õnne on. Nii tekkis meil kolmetoaline elamu, nagu me nalja viskasime. Buss oli magamistoaks, koormakilest vari elutuba ja lauaga varjualune köök-söögituba.

  

Õhtusöök tõotas tulla nii maitsev, et oi-oi –keedetud kartul, grillitud vorstid, fooliumis hautatud sibul ja suvikõrvits. Magustoiduks kissell küpsistega. Mmmm, keele viis alla, kui kõik lõpuks valmis sai. Tegelikult tuli süüa järk-järgult. Esiteks ei mahtunud kõik korraga laua äärde ja vihma oli sadama hakanud. Õues oli  juba pime ja eemal sähvatav äike lõi aegajalt kogu taeva valgeks. Mürina järgi liikus see meile aina lähemale.

Kõigepealt sõid ära lapsed. Nendele sobis ju ainult kartul ja vorst. Muid hõrgutisi nad nagu nii ei söö. Siis asusid täiskasvanud toidu kallale. Lapsed seadsid end sisse magamistoas, sest õue enam ei saanud. Äike oli endaga kaasa toonud suure vihma ja tuule. Aga neil oli seal kongis täitsa lõbus. Kilkeid kostus palju.

Toit tuli ka lauale järgemööda. Suvikõrvits hakkas pakikaupa valmis saama. Meie grill ei mahutanud korraga väga palju. Siis tulid sibulad, visalt aga tulid. Kaua tehtud maitsvakene. Imehea. Kõik ägisesid täis kõhu käes.  Noh ja siis veel magustoit. Tõsine nuuma periood J.

Väga mõnus õhtu oli. Vihm pladises kõrvus, kohati kohe väga kõvasti, nii et raske oli üksteisega rääkida. Välk ja pauk tegid ka paar korda kõva lärmi, aga ise-enesest mõnus õhtu!

23           paiku hakkasime vaikselt kööki ja söögituba koristama ja magama sättima. Pugesime tugevasti krabisevatesse telkidesse soojadesse magamiskottidesse ja uinusime, unelauluks vihmakrabin ja kõuemürin!