EELLUGU

MEIE KÕIK!

Selle reisikese eellugu on selline, et juba sügisel vist sai korra õdedega räägitud, et läheks lastega tuleval suvel Lätti-Leetu. Kuigi meie olime seal ennemalt käinud, oli mõte hea ja haarasime sellest kohe kinni. Hakkasin vaikselt ka juba vaatamist väärivaid kohti välja otsima ja plaani kokku panema, aga väga kaugele ma sellega ei jõudnud, kuna töö segas vahele J.

Kevade poole meie mõtted ja plaanid ka muutusid. Tegime otsuse, et naabreid me sel aastal ei väisa, vaid hoopis lähme sinna, kuhu juba eelmine suvi sai mõeldud, et järgmisel suvel läheme – Nõiariiki. Ega see mõte ka väga selgeid piire omanud, kuna Jass ei teadnud, millal tema saab vaba nädala võtta ja siis mul olid töö asjad ja millal õdede peredele sobib. Nii siis saigi plaanid maha pandud kõigest poolteist nädalat enne sõidu algust. Saime kokku kõik vanaisa 80. juubeli tähistamisel, mida tehti 16. juulil. Siis panime plaanid paika. Meie sõitsime nädalaks koju. Kaks päeva tööd ja kolm  päeva reisimaržruuti oli valmis. Võisime reisile minna. Lapsed ootasid nii väga.

Tulime mandrile juba pühapäeval. Triinu ja Markkuse sünnipäevale Tiiu ja Mati suvilasse. Esmaspäeva õhtuks oli selgunud, et saame Marguse käest meie Reisirullide Fordikese. See oli nii hea. Siis saime oma pagasi kõik ilusti ära mahutatud. Selgunud oli ka see, et lisaks Piretile, Ainile, Triinu perele ja meie perele hakkavad kampa ka Siret ja Anti. Õhtu pidasime maha väikese nõupidamise söögi asjus.

Teisipäeval oli loomaaia ja sisseostude päev. Meie reisiseltskonda lisandusid veel Kristi ja Rasmus. Nüüd on meid kokku 15, kes kolmapäeva hommikul teele asuvad. Väge lahe!

I PÄEV – 27. JUULI 2011 – KOLMAPÄEV

7:00       oli päike juba kõrgel taevas ja kell kutsus meid vastu seiklusrikkale päevale. Algas meie reis Lõuna osariikidesse – Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Peasihiks lastele mõeldud teemapargid ja muu säärane. Natuke ka endale mõned vaatamist väärivad kohad.

Hakkasime kohe toimetama. Kui ma tuppa läksin, siis Rasmus juba sõi ja Kristi oli duššamas ja Piret oli juba varavalges valmis keetnud piimasupi. Istusime siis kohe laua äärde ja pugisime kõhud täis, et kohe kibekiirelt viimaseid asju kokku panna, ennast valmis sättida ja teele asuda. Ülemistest sfääridest hakkas ka järjest suuremaid ja väiksemaid tegelasi alla tulema. Kõik käisid läbi söögilaua äärest ja pesuruumist. Linnariided sega, viimased asjad autodesse ja sõit või alata.

8:25       sõitsime koduväravast välja, vanaema ja vanaisa järgi lehvitamas.

Autode koosseisud siis järgmised:

Juhtauto Ford Galaxy

Rooli taga Jass, TomTom andis suuna, marsruudi koostaja Tiina, Jander ja Jandra tagareas

Ford Transit

Juhtpuldis Ain, kaardilugeja Piret, nende vahel käigukasti otsas Markkus. Tagareas Lisette, Mann-Mariin, Miia-Maria ja Triin

Audi A6

Rooli keeras Rasmus ja Kristi  chillis kõrval.

Toyota Yaris

Anti ja Siret. Nemad alustasid sõitu meist varem ja olid selleks ajaks juba kuskil kaugel, kui meie alles kodust startisime, aga pidime kuskil vahepeal kohtuma.

Meie esimene peatus oli Kosel. Piret ja Ain käisid veel korra läbi kodust ja võtsid seal peale mõned puuduvad detailid. Meie põikasime sisse Jussi juurde, kust saime kaasa ühe lällari. Juss ühineb ka meiega võib-olla täna hiljem. Kristi jaa Rasmus läksid kütet võtma ja kokku saime Triinu maja ees.

8:45       oli kogu kamp koos ja alustasime oma esimest korralist peatust. Kosel on üks selline ettevõtja, kes toodab ise loodustooteid: seebid, õlid, kehavõid jne. Tahtsime Nõiariiki kaasa viia tänuks meile öömaja andmise eest ja siis lisaks oli igal ühel soove midagi ka endale soetada. Nii siis sooritasime hulganisti sisseoste Nurme Seebist.

9:30       hakkasime Koselt sõitma. Nüüd juba ühe jutiga Taagepera lossi juurde. Juhtuski nii, et vahepeatuseid ei teinud mitte ühtegi. Ilm oli läinud väga soojaks. Aknad olid autos vastamisi lahti ja tuul puhus juustes, mis hiljem maksis mulle kätte peavalu näol. Sooja oli 31-32^o C.

11:30     peatusime TAAGEPERA LOSSI juures. Siin saime kokku ka Sireti ja Antiga. Nüüd oli meid kokku 15.

TAAGEPERA LOSS

Kuni 20. sajandi alguseni oli Taagepera mõisakompleks üsna tagasihoidlik. Sellest ajast on säilinud vaid üksikud ümberehitatud kõrvalhooned. 1907. aastal alustas mõisaomanik Hugo von  Stryk  Eesti ühe suurejoonelisema  juugendstiilis  mõisahoone rajamist. Lossi ehitus kestis kuni 1912. aastani.  Loss ehitati arhitekt Otto Wildau projekti järgi ja esindab juugendi arhailis-romantilist, osaliselt Soome mõjudele viitavat suunda. Loss kuulus kuni võõrandamiseni 1919. a. mõisaomanik Hugo von Strykile. Lossi ümbritsev vabaplaneeringuline park on suuremaid ja liigirikkamaid Lõuna-Eestis.

Aastal 2003 avati siin hotell koos õdusa 40-kohalise à la carte restoraniga. Loss sobib suurepäraselt pulmade, sünnipäevade, vastuvõttude, firmaürituste ja seminaride korraldamiseks.

Hoone väga liigendatud fassaadi iseloomustavad kaks suurt viilu. Selle läänenurgas paikneb sihvakas 40-meetrine ümartorn. Hoone suurejoonelisuse tõttu kutsutakse seda rahvapäraselt ka lossiks. Hoone katus oli algselt kaetud kiltkiviga, kuid tänapäeval on see asendatud plekk-katusega. Mõisahoone sai 1919. aastal Vabadussõjas kannatada. Peale võõrandamist kohandati hoone kopsusanatooriumiks. 1930. aastate lõpus valmis härrastemaja lähedusse Alar Kotli projekti järgi uus funktsionaalstiilis sanatooriumihoone.

Haigla ja sanatoorium asusid hoones 2000. aastani. Aastast 2002 on hoone eravalduses ja seal tegutseb hotell.

(allikas: Wikipeedia)

Astusime mööda väikest jalgteed lossi poole, mis asus mäenõlval. Uhke ja massiivne beežikas-hallikas torniga loss. Hoopis teistsugune kui siiani Eestimaal näinud olen. Väga huvitava arhitektuuriga. Kõrge hõbedane viilkatus, mille üle valvas massiivne peatorn, mida sekundeerisid väikesed nurgatornid oma kiivritega. Igal korstnal oli samuti väike katus peal, justkui tillukesed omaette Karlssoni majakesed. Peasissekäik oli sammastatud ja suur trepp viis ukseni. Sammastele toetus suur rõdu ja selle kohal tõusis üles eraldi viilkatusega suur vintskapp, millest omakorda kasvas välja väike viilkatusega vintskapp. Väga ilus ja huvitav. Lossi kujust ei saanudki aru, milline oli tema põhiplaan. Kõikjalt tuli kuskilt seinast välja väike sopp või tornke, vintskapp või rõduke. Lossi ees väike purskkaev, mille ümber lillepeenar. Kahtlemata väga suursuguse ilmega loss.

Lossi sisse me ei pääsenud, kuna eelmine õhtu olid seal olnud pulmad ja külalised olid veel majas Pidime piirsuma kõigest sellega, mis me väljast nägime. Tegime lossile ringi peale ja jalutasime läbi ka pargist. Sellega meie külastus piirdus.

12:00     olime valmis lahkuma.

Kuna meie teekond Taageperra oli sujunud pool tundi kiiremini, kui olime arvestanud, siis tegin ettepaneku põigata sisse ka Holdre mõisa, mis asus lähedal ja pidavat olema Taagepera mõisa noorem vend. Nimelt on nendel üks arhitekt ja Holdre mõisa omanik oli Taagepera mõisa omaniku õemees. Ettepanek võeti vastu. Seadistasime TomTomi natuke ümber ja hakkasime liikuma. Meie olime juhtauto ja usaldasime oma navigatsioonisüsteemi, aga seekord vedas ta meid alt. Ma ei jälginud väga tähelepanelikult kaarti kah ja nii juhtuski, et leidsime end väikestelt metsavaheteedelt, kuigi kõrvalt läks normaalne ja suur kruusatee. Meie aga ekslesime sihilaadsetel metsateedel, kuni ette tuli mahalangenud  puu. Anti juba teavitas meid teisest autost, et kuulge, lähme parem suuremat teed pidi, et võtke enda TomTomilt OFFROAD navigeerimine maha. Kuigi meil seda peal polnud, tahtis ta meile ikka ekstreemsusi pakkuda. Meil oli kolm lällarit, nii et saime omavahel sidet pidada. Kutsung oli: väike punane (Anti ja Siret), keskmine roheline (meie) ja suur sinine (Ain ja kompanii), ning outsider must (Kristi ja Rasmus, kuna neil polnud lällarit). Tegi oluliselt toredamaks sõidu.

Nii siis keerasime otsad ümber ja valisime uue marsruudi ja jõudsime vaevata kohale räämas ja hooletusse jäätud HOLDRE MÕISA, mis omal ajal tundus olevat olnud kaunitar. Tõesti, sarnaseid jooni Taagepera lossiga oli siin omajagu. Kahjuks oli palju lagunenud ja ümbrus kõik võssa kasvanud. Nüüdsel omanikul jagus küll raha selle äraostmiseks, aga sellega ka asi piirdus. Vene-ajal oli seal pioneerilaager.

HOLDRE MÕIS

16. sajandi keskpaiku rajatud Holdre mõis (saksa k Hollershof, varem Morsel Ilmus) kuulus kuni 1767. aastani Holleritele, kust pärineb ka mõisa nimi. Hiljem oli mõis paljude omanike käes. Alates 1909. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis Woldemar von Ditmarile.

Heimatstiili sugemetega juugendstiilispeahoone püstitati mõisa 1910. aasta paiku Woldemar von Ditmari ajal. Varem ei olnud mõisakeskus esinduslikus laadis välja ehitatud.

Hoone arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka lähedal asuvate Taagepera ja Karki (kaasajal Läti aladel) mõisahoonete projekti autor. Erinevalt Taagepera mõisa sihvakast ja massiivsest tornist oli Holdresse plaanitud rajada väike puidust haritorn. Millegipärast jäi torn Holdres lõpuks sootuks püstitamata, tornilaadseina mõjuvad vaid sihvakad katusega korstnad. Holdre mõisahoone on Taagepera omast ka palju väiksem, olles põhiosas ühekorruseline. Teine korrus on suurelt osalt mansardkorrus.

1919. aasta riigistamise järel kolis hoonesse kohalik kool, mis tegutses seal kuni 1960ndate aastateni. Lisaks asusid hoones veel raamatukogu, külakeskus jm kohaliku valla asutused. Peale kooli sulgemist kohandati mõisahoone pioneerilaagri tarbeks. Alates 1990test aastatest on mõis eravalduses, kuid seisnud tühjalt ja kasutuseta.
(allikas: portaal „Eesti mõisad”)

Et üldse mõisahooneni jõuda, tuli meil teha natuke pättust ja sisse ronida aiaaugust. Lossil olid samasugused korstnakesed, sarnased rõdud ja vintskapid. Kui see oleks korras olnud, siis oleks see kindlasti olnud väga ilus.

12:40     lahkusime mööda kruusateed, et jätkata sõitu koostatud reisiplaani järgi.

13:00     peatusime HELME KOOBASTE JA ORDULINNUSE juures. 

HELME ORDULINNUSE VAREMED

Helme paikkkonda läbis ajalooliselt tähtis tee, mis ühendas omavahel nii muistse Sakala- ja Ugandimaad kui ka hilisemaid Viljandi- ja Tartumaid. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati seega tüüpilise teetõkkelinnusena.

Ordulinnus oli ligikaudu 60x120 meetri suurune ja korrapäratu kujuga, järgides künka loodusliku kuju. Vaid lõunas oli maastikku veidi täiendatud vallikraaviga. Hooned paiknesid mööda välisseinte ääri ümber pikliku sisehoovi, olles kahe- kuni kolmekorruselised. Sissepääs linnusesse asus ta lühikeses lõunaotsas, kus oli üle vallikraavi kulgev sild, mis toetus kõrgetele kivisammastele. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavamaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas.

16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu linnuse kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks.

Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud Ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.

Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse - sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.
(allikas: portaal „Eesti mõisad”)

Õues oli väga palav ja meie alustasime mäkke tõusu linnusemäele. Õnneks kulges puukändudest rada puude varjus. Enne veel kui päris üles läksime, laskusime linnusekraavi põhja, kus voolas allikas. Kristallselge vesi. Suuremosa seltskonnast oli juba üleval linnusemäel, kui meie Siretiga vanade põllukivist müürijäänuste vahele jõudime. Lapsed olid juba ammu silmapiirilt kadunud. Tegime iidsete müüride vahel pilte jäädvustades ajalugu koos endaga ja ilma. See on olnud kunagi iidsetel aegadel väga suur linnus. Peale müürida polegi suurt midagi säilinud. Mõnes kohas oleks nagu ära tuntavad aknaavad ja uksekohad. Sellegipoolest on tore koht jalutamiseks.

Väljaspool müüre alt vallikraavist leidsime koopad. Kui kohale jõudime, siis küsiti, et ega teil juhuslikult taskulampi kaasa pole. Polnud! Olime läinud koopaid vaatama ja taskulampi polnud mitte kellegi kaasas, kuigi autodes oli igal ühel lamp olemas. Tuli leppida fotoaparaatide välklambisähvatustega, et natuke heita pilku koopalabürinti. Püsti sai ikka esimeses koopas seista, teises ka, aga siis läksid käigud juba madalamaks. Edasi kaugemale me ei tunginud, vaid seadsime sammud autode poole.

HELME KOOBASTIK

Helme koopad - kõige uhkemad Eesti ala omaaegsetest grottidest

Helme koopad, mida on ka Põrguks nimetatud, paiknevad Helme ordulossi varemetest põhja pool kitsa põhja-lõuna-suunalise seljandiku sees. Helme koobas on kaevatud pelgupaigaks, mis rajati arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust.

Suur koopaava asub mäe järsul idaveerul ja paistab juba kaugelt silma. Selle kõrval paljandub umbes kolme meetri ulatuses Burtnieki lademe kollakashall liivakivi.

Helme koopaist on peamiseks vaatamisväärsuseks kaks saali. Esimene saal kujutab võlvi ja laega ruumi läbimõõduga 3,5 x 6 m ja kõrgusega 3,5 m. Teine säilinud koopasaal on peaaegu ümmargune ruum läbimõõduga 5,5 m, mille kõrgus lubab vabalt püsti seista

Helme koopas on olnud vähemalt 200 m käike ja 6 saali, mis osalt sisse langenud. Üks suurematest saalidest, nn. Moosese kirik, oli pime ja selle asukoht on tänaseni teadmata. Avar käik, mis sellesse läks, on kinni varisenud. Tänapäeval nimetavad mõned Moosese kirikuks ülalnimetatud teist koopasaali.

Tõenäoliselt on suur osa Helme muistsetest kitsukestest maa-alustest käikudest veel säilinud, ainult nende suudmed on kinni. Koos tänapäeval nähtavate saalide ja käikudega moodustasid nad ennemuiste Eesti suurema pelgukoobastiku, mis on andnud ainet ka rahvajuttude tekkeks. Näiteks ühe järgi viinud Helmest maa-alune käik Pokardisse ja Helme kiriku juurde, teise ja veelgi fantaasiarikkama järgi - Viljandisse. Räägitakse ka, et Moosese kirikus olid vanasti mungad jutlusi pidanud.
allikas: www.helme.ee

13:30     alustasime sõitu järgmise planeeritud objekti poole. Enne seda aga tahtsime teha kusagil metsa all lõunasöögi peatust. Jälgisime iga teeotsa, mis alla keeras, aga sobivat pikniku pidamiseks ei näinud.

13:40     lõpuks platseerusime Jõgevere bussipeatuses, kus oli suur parkimisplats. Tirisime oma laua, pingid ja toolid bussist välja ja söögituba oligi valmis. Lauale sai tõstetud külmkapist kaks suurt karbitäit makaronisalatit, kuhu juurde näksisime viinereid. Kõik sõid ja kiitsid. Oli ka hea. Kiitused kokk Piretile.

14:20     olime söömise lõpetanud ja valmis järgmise etapi läbimiseks, mis oli üsna lühike, kuna einestasime juba oma sihtkohale väga lähedal.

14:23     parkisime autod BARCLAY DE TOLLY MAUSELEUMI parklasse.  Mina polnud sellisest kohast varem kuulnudki enne, kui sihtkohtasid välja valisin ja siis selle leidsin. Ei osanud kohe midagi oodata. Ronisime siis autodes välja, et asja lähemalt uurima minna.

BARCLAY DE TOLLY MAUSELEUM

Michael Andreas Barclay de Tolly (1761-1818) oli Shoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht, kes etendas olulist osa 1812.-1814. a. võitluses Napoleoni vastu. 

Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud alates 1791. a, kui ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga. Oma naise kaudu sai väejuht Jõgeveste mõisa omanikuks.

M. A. Barclay de Tolly oli Venemaa poolt annekteeritud Soome esimene kindralkuberner, Venemaa sõjaminister, Vene 3. armee ja hiljem Vene-Preisi armee ülemjuhataja. Kuulus väejuht suri Ida-Preisimaal Insterburgi lähedal. Tema põrm toodi Jõgevestesse, süda olevat aga maetud surmakohta.

Mausoleumi laskis 1823. a. oma mehe mälestuseks ehitada vürst Barclay de Tolly lesk. Klassitsistlikus stiilis hoone kavandas tolle aja tuntumaid vene arhitekte Apollon StSedrin, hauamonumendi autor on kujur Vassili Demut-Malinoski. See on üks klassitsitliku arhitektuuri tippe Eestis.

Hauakambrisse paigutatud vürst Barclay de Tolly ja tema abikaasa sarkofaagid on originaalkujul säilinud tänaseni.

Mausoleum teatas augustis 2011 toimunud rüüstamisest. Samal perioodil lõhuti Venemaal

 Kaliningradi oblastis Tšernjahhovski rajoonisvasaraga nelja meetri kõrgune malmist mälestusmärk, mille sees asus ka hõbeanum Barclay de Tolly südamega.

(allikas: wikipeedia, www.helme.ee)

Parklast viis mauseleumi juurde jalgtee mööda noort alleed,  mille lõpus paistis midagi kandilist ja valget. Anti tegi  jõu ja ilu numbreid, ronides jalgupidi kahe posti otsa, mis olid mauseleumi juurde viiva teeraja ette pandud, et sinna autodega ei sõidetaks. Siret oli fotograafi rollis ja jäädvustas selle kõik pildile.

Mauseleum paistis kaugusest kui valge kandiline kast. Mida lähemale jõudsime, seda rohkem hakkasid detailid välja joonistuma. Mustad uhked suured uksed, mida mõlemalt poolt raamimas valged sihvakad sambad. Ukse kohal mille, kohal moodustus väikestest aknaruudukestest justkui poolkuu-kujuline vitraažaken, jättis väga suursuguse mulje.

Kui ukseni jõudsime, ilmus kusagilt välja üks naisterahvas, kes osutus mauseleumi valvuriks või siis giidiks. Ta kutsus meid lahkesti sisse. Avas suure võtmega ukse ja meie selja taga sulges selle taas. Lukku ta seda siiski ei keeranud, vaid eksponaatide parema säilimise huvides hoiti ust võimalikult vähe lahti.

Kohe ukse ees oli põrandas auk, kust viis trepp alla keldrisse. Paraku oli seal köis ees ja alla meid ei lastus, aga vaadata võisime küll. Seal oli kaks tinaga vooderdatud ja sametiga kaetud sarkofaagi, tume pruun ja must. Mustas sarkofaagis puhkab proua ja see rüüstati II maailmasõja ajal, nii et must samet on  mitte originaal. Ka naise mumifitseeritud keha oli tol korral sarkofaagi kõrval maas ja temalt olid röövitud kõik ehted.

Tumepruunis sarkofaagis puhkab kuulus väejuht. See on originaalis säilinud tänini. Kehad pidid olema väga heas korras, kuid kui neid 1997. aastal viimast korda avati ja korrastati, siis pärast seda sulgeti sarkofaagid õhukindlalt.

See vaatepilt sinna alla hauakambrisse oli kaunis aukartust äratav. Muuseumi proua rääkis meile kõiksugu asju, mis siinse kohaga seondub. Maapealses hauakambri osas oli, ei teagi kuidas seda nimetada, aga nimetagem seda haua monumendiks. See oli suur ja massiivne. Iga detail seal peal tähendas midagi. Metallist ja kivist nikerdatud uhke ja suursugune. Eks meile seletati kõik need üksikud detailid seal lahti ka, aga et kõik meelde oleks jäänud, oleks pidanud diktofon olema. Seda prouat oli väga lahe kuulata. Tema lauseehitus oli hoopis teistsugune kui meil. Tegusõna lause lõpus … vist oli nii. See oli väga lahe. 

Külastus hauakambris lõppes ja jätkus tagumises väikeses majakeses, mis oli nii sama vana kui hauakamber. See oligi ehitatud mauseleumi valvuri jaoks ja seal on mitu põlvkonda seda hauakambrit valvanud. Praeguseks oli see renoveeritud ja seal asus väike muuseum, kus vitriinidel kõiksugu pilte ja jutte, mida lugeda-vaadata. Samuti saime seal oma toreda ekskursiooni ja külastuse eest tasuda. Pilet maksis 5.- € ja see oli seda igati väärt!

Heitsime pilgu ka väejuhi poja ja pojanaise hauale, mis asetses hauakambri kõrval. Algul olevat mauseleum olnud mõeldud kogu perele, aga poeg arvas, et ta ei vääri isa kõrvale matmist, kuna pole isa vägitegudele midagi võrdväärset korda saatnud. Muuseas, väejuht ja tema abikaasa olid omavahel lähedalt sugulased ja nii sündiski neil ainult üks laps, kes oli elujõuline.

15:13     olime autode juures tagasi ja võtsime suuna järgmise välja valitud koha suunas.

15:44     seiskasime mootorid SANGASTE LOSSI ees parklas. Punastest tellistest mitmete tornidega uhke hoone. Sakiliste äärtega rõdud ja tornikiivrid. See oli kui muinasjutus. Imeilus!

SANGASTE LOSS

Sangaste loss ja mõisapark on historitsismi väljapaistvamad näited Baltimaades. Sangaste loss on saanud oma praeguse ilme aastatel 1870-80, mil krahv Friedrich von Berg selle esinduslikult välja ehitas. Lossi rajamisel võeti eeskuju Inglismaa Windsori lossist ning tänapäeval on see üks Eesti kauneimaid ja omanäolisemaid. Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone laskis mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel. 1883. aastal valminud historitsistlik hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Algselt oli lossis 99 ruumi, sest 100 ja enam ruumi tohtis olla vaid tsaaril.  Mõisasüda oli von Bergide omanduses kuni 1939. aastani. 

Legendi järgi loss võlgneb oma olemasolu krahv Friedrich Bergile noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: “Mina oma tütart metslasele Venemaalt ei anna!”

Lossis on vaatamist väärt gooti stiilis fuajee, esimese korruse uhked peosaalid ja inglise stiilis jahisaal. Lossi peasissekäiku katva kaarsambail varikoja ehitamisel on saavutatud omapärane akustiline efekt - ühes nurgas sosinal öeldu on selgesti kuulda vastasnurgas. 

Mõisa viimane omanik Friedrich von Berg (1845-1938) oli tuntud sordiaretaja. 19. sajandi lõpul aretas ta kohalikele oludele väga sobiva rukkisordi “Sangaste”. Ta oli ka Liivimaa üks esimesi autoomanikke. Lossipargis võib kohata haruldasi puuliike, millest paljud kasvavad Eestis vaid Sangastes.

Nõukogude okupatsiooni algperioodil kasutati lossi heinaküünina. 1969. aastast oli ta Tartu Kammivabriku (hilisem AS Estiko) pioneerilaager. 1993. aastast anti AS Real Reiside omandusse. 

2007. aastast kuulub loss Eesti riigile.

Läksime kõigepealt sisse. Pere pilet maksis 5.90 €. Uksest sisse astudes tungis ninna ebameeldiv lõhn. See meenutas mulle sellist räämas vene aega, kui kõik oli just nii nagu parasjagu oli, räämas ja korrast ära. Selline läppand lõhn, mis segunes kemmergu haisu ja niiskuse lõhnaga. Ebameeldiv! Esimesel korrusel seda tegelikult nii väga tunda polnud, aga II korrusel küll.

Fuajees oli retseptsiooni laud. Mõlemalt poolt seda viis üles trepp. Kaks treppi kohtusid omavahel otse laua selja taga ja paistis ilusti kätte, kuidas see nüüd juba ühena II korruse hämarusse kadus.   See oli väga huvitav ja ilus arhitektuuriline lahendus. Suursugune!

Jalutasime algatuseks all ringi. Ruumid oli ehitud. Tegime ise järeldused, et ju seal mõni pulmapidu toimus. Suur valge pea-saal ehk kuppelsaal ulatus läbi mitme korruse ja lõppes klaas-kupliga, kust valgus sisse tulvas. Lae alt olid tõmmatud igasse ilmakaarde valged lindid. Saal oli vist 8- või 10-tahukalise kujuga. Iga tahku kaunistamas kaarvõlv. Omapärane! Renoveerimine oli siin ju tehtud, aga eriti pingutatud selle kvaliteedi pärast küll poldud. Kõrvalruumid oli hämarad ja avanesid otse mõnda tahukasse. Veel oli all korrusel jahisaal, mis oli pruunides toonides. Seintel ilutsesid jahitrofeed ja valvasid topised oma elutute silmadega. Nurgas seisis väga huvitav justkui nikerdatud glasuurplaatidest kamin. Praegu tegutses seal saalis restoran.

Edasi rändasime ebameeldivalt haisvale II korrusele. Trepihallist hargnesid laiali uksed ja tumedad koridorid. Sisenesime kõige pealt ühte heledasse ruumi, kust viis uks väikesesse nurgatuppa. Seal oli väga lahe ja massiivne tumedast pudust kogu seina kattev maast laeni nurgakapp. Ei teagi täpselt, kas see oli nõude jaoks mõeldud või hoopis raamatute, aga mulle see meeldis. See oli ka kõige lahedam asi lossi sisemuses.

Päris ekstreemne ronimine oli torni tippu. Trepp tõusis muudkui üles poole. Lõpuks oli see justkui redel, mis läbi luugi katusele jõudis. Osad meie reisisellidest olid juba ammu üleval ja hakkasid alla minema, kui meie alles üles jõudsime. Üle sakilise rinnatise kiigates polnud seal midagi väga erilist näha. Kõige tavalisem Eestimaa. Mulle meeldis hoopis vaade sopilisele katusele, kus väikesed tornikesed ebakorrapäraselt taeva poole tõusid.

Sees kõik nähtud, mis näha lasti, suundusime õue, et lossile väljast ka ring peale teha. Välisilme oli ikka hoopis teistsugune kui seest. Sisemus oli mulle pettumuse valmistanud. Ehk kunagi leitakse ka raha selle korralikuks renoveerimiseks.

Lossi taga ja lossi ees tegime ühe korraliku fotosessiooni ja oligi aeg autodesse minna. Meie päevaplaanid lähenesid lõpule. Ees seisis tee Nõiariiki, kuhu me ka ööbima jääma pidime. Just just autosse saanud ja uksed kinni tõmmanud, kui algas meeletu sadu, nii et nähtavus oli  kõigest mõni meeter. Mitte ei saanud aru, kust see järsku välja ilmus. Me ei hakanudki kohe liikuma. Lasime selle kõige suurema saju ära sadada.

16:33     alustasime sõitu. Tahtsime teha ühte poepeatust, et jäätist ja juua osta. Vaid mõne kilomeetri kaugusel asus Sangaste pood.

16:40     kui poe ees autost välja astusime, oli vihm juba järele jäänud. Tekitasime väikesesse külapoodi täitsa järjekorra. Nii kui uksest sisse astusime oli pood kohe rahvast täis. Igaüks sai midagi meelepärast, kes jäätist, kes kommi, kes õlut kes mida iganes, mida poekesel pakkuda oli.

Õues limpsisime jäätised ära ka enne kui sõitma hakkasime.

17:00     jätkus meie teekond vahepeatusega Kuldres AjaO kaupluse juures. Triin käis seal ka korra sipsti sees, et Nõiariiki maiustust kaasa viia. Meie olime oma tänu kingituse Hiiumaalt ära ostnud.

Tee Nõiariiki läks läbi mis iganes Antsla (neid seal nii palju). Kui suurelt teelt ära pöörasime, siis lookles kruusatee läbi metsa. See oli kui ürgmets, sügav-rohelist värvi väikeste küngaste ja mahalangenud puudega. Väga lahe!

17:23     olimegi NÕIARIIGI väravas. Puust jalgadel majake ja tõkkepuu tähistasid territooriumi algust. Tee ääres olid hoiatussildid „ettevaatust nõiad”. Tõkkepuu oli üles tõstetud ja meil oli luba sisse sõita. Nõiariigi perenaine on Martti pool-õde, nii et Mann, Markkus ja Miia läksid oma tädisid vaatama. Kokku on neid kolm õde.

Tee lookles väikeste küngaste vahel. Hakkasid paistma palkidest hütikesed ja taamal suur peamaja. Peatusime oma autoderiviga selle ees parkimisplatsil ja Triinuga eesotsas läksime asja uurima. Perenaine Maria ootas meid juba. Peale lühikest tutvustamise vooru läksime jalutuskäigule, et välja valida koht, kuhu me oma suure mustlaslaagi üles võiksime lüüa. Selleks hetkeks oli meiega ühinenud ka Juss kolme Klaarika poisiga, nii et meid oli nüüd kokku lausa 19 hinge.

Tavaliselt Nõiariigis telkijaid vastu ei võeta. Majutamiseks on siin 8 nõiamajakest, mis on mööda kuppelmaastikku laiali pillutatud. Üks on järvekese ääres, teine kasesalus, kolmas metsaveerel, neljas mäenõlval jne. Majakeste lähedal võis näha väikeseid seenemikkusid sihvakalt seismas, mis täitsid kuivkäimla kohustust. Kõikjal oli palju puuskulptuure, samuti laste lõbustamiseks mõeldud nikerdusi. Ühe suure kuusekännu seest tuli välja liumägi. Mitmeid kiikesid ja muid ronimiseks mõeldud asjandusi. Tegemist jagus lastele rohkem kui küll. Igav ei tohiks neil mitte hakata. Väga vahva koht! Järvekese ääres saun ja grillimiskoht. Suur maja oli terrassiga, mille tugisambad olid kõik juurikas ülespidi suured puukännud. Neid oli igal pool Nõiariigis. Ka väikeste majade varjualused toetusid puujuurtele. Lahe!

Seadsime end sisse mäe otsa suure karussellkiige vahetusse lähedusse. Sellest sai ka laste jaoks õhtu nael. Ma ei tea, kas see kiik üldse puhata sai. Ka pimedas oli kuulda selle kiiksumist. Meie laagrikohast avanes ilus vaade suuremale osale Nõiariigist. Mäenõlvalt alla poole minnes, oli kõige madalamasse punkti üles seatud lava. Nimelt hakkasid augustis seal Rakvere teatri „Väikese nõia” etendused. Täna oli just esimene päev, kus kõik näitlejad laval kokku saavad. Meil oli au  ja luba seda proovi ka kõrvalt jälgida. Enne aga tahtsime oma laagri püsti saada ja ujumas käia. Ilm oli olnud väga soe ja nüüdki polnud temperatuur alla poole langenud. Vesi kutsus ja kisatusele vastu panna oli raske. Lapsed nõudsid kohe ujukaid. Selleks ajaks kui täiskasvanud vee juurde jõudsid, sulistasid lapsed juba mõnusalt soojas järvevees. Vesi oli tõesti soe ja taevalik. Jandrikud käisid õhtu jooksul vist oma kolm korda ujumas. Õnneks olid suuremad poisid Markkus ja Sten, kes väiksematel silma peal hoidsid, siis ei pidanud mina kogu aja järve kaldal istuma.

Püstitasime telgid. Neid sai kokku 4: Kristi ja Rasmus, Anti ja Siret, Piret, Ain ja Markkus ja siis meie pere. Triin ja Mann pliksidega said lux-korteri ehk siis fordi kongi. Juss aga võttis hoopis  poistega majakese metsaveerel. 

Turgutav ja kosutav ujumine tehtud, seadsime end naiste ja lastega lavale lähemale mäenõlvale teatritükki vaatama. Proov oli alanud.  See oli selline esimene kokkumäng, mis venis. Tehti pause ja korrati stseene. Algul oli huvitav vaadata, aga lapsed tüdinesid kiiresti ära ja lõpuks ei pakkunud endale ka enam huvi. Mehed juba andsid märku ka sellest, et süüa võiks varsti saama hakata. Nemad olid vahepeal valmis meisterdanud varjualuse, sest pilved keerutasid ohtlikult ümber Nõiariigi. Säädsime siis pliidi üles ja naispere hakkas toidukatla ümber toimetama. Menüüs oli supp ja pannkoogid. Supiga polnud muret, muudkui vesi potti ja purgist kõik muu ka juurde. Pannkoogitaigna meisterdas valmis Siret ja mina hakkasin küpsetama. Kui supp valmis sai, panime lapsed sööma, sest korraga me ikka laua ümber sööma poleks mahtunud. Magustoit ka söödud, saatsime lapsed uuesti mängima ja järg oli suurte käes. Kuna kiiret polnud kuskile, siis sõime ja lobisesime maast ja ilmast. Vaikselt hakkas kostuma kõuemüra. Seda tuli lausa mitmelt poolt. Koristasime asjad ära, et ootamatu vihma korral midagi laokil poleks. Selleks ajaks oli juba päris hämar ja äikesesähvatused pilvede seest paistsid ilusti kätte. Läksime Jassi ja lastega alla Ühtjärve äärde, mis asus teisel pool meie telklat. Selleks laskusime mööda rohu sisse tallatud rada aina sügavamale Oru põhja. Kuulsime vaikset jutuvada. Anti ja Siret olid meist juba ette jõudnud ja me ühinesime nendega väikesel paadisillal. Seadsime end istuma ja hakkasime välku vaatama, mis meile tõtakal sammul lähenes. Jandra hakkas väheke kartma ja me läksime üles teiste juurde tagasi. Ülejäänud õhtu veetsimegi nagu kinos, aga filmi asemel vaatasime uhket valgus- ja muusikashowd, mille peategelaseks olid suured pilved, välgunooled ja kõuemürin. See oli võimas vaatepilt. Meie ümber tiirutas vist neli erinevat pilve, aga meie kohale ei tulnud ükski. Mõni kõmakas oli küll päris tugev, aga vihm meieni ei jõudnud. Nõiad peksid vist pilved meie kohalt laiali.

Lõpuks pugesime siiski oma pesadesse. Jandra pinises natuke, et tema kardab, aga õnneks oli päev olnud nii toimekas, et uni võttis ta ruttu enda hoolde. Meie Jassiga veel nii kohe ei uinunud ja korraga tõusis õues nii suur tuul, et ilma pikemalt mõtlemata pugesime oma mõnusast telgist välja ja läksime igasugu vaiasid kinnitama. Triin oli ka bussist välja roninud ja korraga ilmus Ain ka tugiteenust pakkuma. Meeletud tuuleiilid lämbes suveöös. See oli äikese eelne tuul, millega tavaliselt kaasneb kohe kohe vihm, aga seda ei järgnenud. Jõudnud telki tagasi, vaibus ka tuul, sama äkki kui oli alanud. Uinusime välgusähvatuste ja kõuemürina saatel.