III PÄEV – 29. JUULI 2011 – REEDE

7:30       äratas kell meid uuele päevale. Taevas oli mähitud paksu halli pilvemassi. Jahedus puges põue, aga vähemasti ei sadanud. Varsti hakkas igalt poolt elanikke välja pugema, kuni pikkamööda kõik jalule said. Hakkasime vaikselt hommikusööki valmistama. Töö oli sektsioonides. Mehed ja lapsed pakkisid telke ja magamisasju. Naised askeldasid köögis toidu kallal.

Siret oli kaasa võtnud terve laari mune. Nüüd siis oligi plaanis omletti hommikuks vaaritada. Gaasipliidile tuli alla ja pann tulele. Pannile kõik hea ja parem, mis õhtusöögist üle oli jäänud. Hakkimist said grillvorstid, sibul, suvikõrvits ja kartul. Kõik hakkasid õige pea pannil pragisema ja isuäratavat lõhna kandus kõikjale.

Selleks ajaks, kui meil toit valmis, olid koos ka magamistoad ja saime rahulikult lauda istuda. Soe tee ja kohv, omlett – väga mõnus hommikusöök! Kõht sai nii täis, et lausa vaev oli kohe!

Kui hommikusöögi lõpetasime, oli pilvemassi mõned hõredamad kohad sisse tulema hakanud, nii et lootust oli ka ilusamale päevale. Kuigi soojaga just kiita ei saanud.

Toimus ka väike autode ümberpakkimine, kuna täna hakkasid meist lahkuma Kristi ja Rasmus, kellega koos otsustas tagasi minna ka Mann koos Lisettega. Nii nad tõstsidki oma kodinad teise auto peale ümber.

9:40       jätsime hüvasti  oma ööbimiskohaga ja  hakkasime sõitma Maanteemuuseumi poole, sest see oli meil valitud järgmiseks peatuspaigaks.

10:24     olimegi juba sihtkohas kohal. Anti ja Siret valisid sinna sõiduks natukese teise tee kui meie ja olid varem kohal. Meil Tom näitas natuke teist teed kui nende Carmin ja nii me lahku läksimegi. Kui meie kurvist väljusime (muuseumi ees), siis nemad juba pildistasid meid tulemas.

MAANTEEMUUSEUM

Vana hobupostijaam

Sajanditevanune käänuline ja künklik Postitee viib 1863. aastast pärinevasse Varbuse postijaama, kus kunagi oli tall 33 hobusele ja toimus regulaarne postivedu Tartu ning Võru vahel. Täna asub vanas, kuid hästi säilinud postijaamakompleksis Eesti Maanteemuuseum.

Kahehobuse postitõld

Eestis ainulaadne postitõld kutsari ja kahe uhke hobusega kutsub väikesele reisile mööda Postiteed, et saada aimu, mis tunne oli vanade seiklusraamatute kangelastel, kelle põhiliseks reisimisvahendiks oli postitõld. Ega seda rappumist ja õõtsumist ikka mugava autoga võrrelda ei saa, aga seda enam on sõit proovimist väärt!

Teeaeg

Piire nihutav näitusekekkond vabas õhus. Ootamatu arhitektuur Lõuna-Eesti maastikus. 

Ajas ja ruumis lahtirullunud tee, kus liiguvad ajale jalgu jäänud ja tulevikusõiduvahendid. “Teeaeg” on koht, kus puhkus saab sisu ja vaba aeg väärtuse.

Ainulaadsesse näitusekeskkonda sisenedes näeb liiklusmärke, mida tänastel teedel enam ei kohta. Tee-ehituse saladustesse võimaldavad pilku heita teekatendite ristlõiked. Väärikas koht on eskponeerimiseks leitud Eesti vanimale terasest maanteesillale nimega Vati. Kes soovib, saab tutvuda suurte tee-ehitus- ja hooldusmasinatega otse neile omases töökeskkonnas.

Keset silmapiirini laiuvat heinamaad kasvab suur palm. Vaatepilt on tõepoolest huvitav ja kui muuseum läbi käia, saab päris lõpus selgeks, kuidas pealtnäha võimatu siin reaalne on. 

Ajalooline teeruum

Eesti- ja Liivimaa paikadest pärinevad teelõigud paiknevad süvendis, mida mööda kulgedes kogeb erinevate ajastute hõngu. Jalutuskäik läbi ajastute algab sooteest ja lõpeb asfaldiga. Teede ääres näeb möödunud aegade keskkondi, muu huvitava kõrval saab uudistada ajaloolisi sõiduvahendeid. Rännakut saadavad Eestis esmakordselt kasutatavad graafilised betoonpildid.

Kõrts

See on koht, kus 19. sajandile kohaselt mokalaata pidada, palava ilmaga janu kustutada ning laadapäevadel osta, müüa, vahetada.

Stalinistlik puhkeala

Ehe näide ajast, mil kunstipisikut külvati massidesse ning pioneerivanne oli igaühel peas.

Bensiinijaam ja tankurid

Palju nostalgiat ja äratundmisrõõmu tekitab 1960ndate aastate bensiinijaama hoone koopia ja selle juurde kuuluvad tankurid. Bensiinijaama ukse kõrval seisab gaseeritud vee aparaat. Tundub, et see kõik oli justkui eile.

Liikluslinn

Tõeline minilinn, mis paneb ahhetama nii suured kui väikesed. Erinevalt paljudest teistest loodud liikluslinnadest vuravad siin ringi päris ehedat neljarattalist meenutavad elektriautod. Autojuhina saavad end tunda nii lapsed kui täiskasvanud. 

Julgemad saavad proovida proovida ajaloolist suurerattalist jalgratast, mis eemalt vaadates sõitma kutsub, kuid juurde astudes ja selle kõrgust tajudes vaid julgematele ja uljamatele sobilik on. Kes sõiduga toime tuleb, võib sõprade ees igati teenitult uhkustada.

(allikas Maantemuuseumi koduleht)

Olime mõni aasta tagasi seal käinud ja jäi selline mulje, et võiks lapsed ka kunagi sinna viia. Mõeldud tehtud. Olin kuulnud, et seal olevat juurdeehitusi tehtud, aga see, mis seal ees ootas. Suured kividega kaetud parklad, kus varem oli olnud vaid kiviklibune ja liivane platsike autode jaoks. Parklast viis lai ja aina laiemaks minev kaldtee alla, kus munakivisillutisele olid korrapäratult paigutatud vanad liiklusmärgid. Kaldtee viis nii palju alla, et oli tunne, nagu oleks olnud viadukti all ja ka reaalselt läks sealt pealt läbi jalakäijate sillake. Tekitatud oli tore viaduktiga ristmik. Väga huvitav. Seal all oli kogu kompleksi väga moderne piletikassa. Punaselt põlev tabloo ukse kohal näitas, et muuseum on avatud.  Astusime siis meiegi sisse pileteid lunastama. Sissepääs perele maksis 16.- €. Tahtsime juba ka audio-giidi kasutada, aga need polnud veel töökorras.

Niisiis, võisime oma ringi alustada. Niinimetatud viadukti all oli algatuseks pargitud üks vagunelamu koos täis sisustusega. Astu sisse ja hakka elama. Veel oli seal väga huvitavalt seina sees klaasi taga eksponeeritud maantee kihid. Just sellises vahekorras kõik eraldi kihid, mis moodi maanteed ehitatakse ja mis materjalid seal allpool musta asfaltpinda on. Edasi liikusime justkui madalate seinte vahel ja see suunas meid valgetest peenikestest kasepalkidest sooteele. Siis tuli veel mitu erinevat silda ja hobuvankreid. Aina edasi kõndides läks asi ikka huvitavamaks ja huvitavamaks. Toredalt oli ära kasutatud maastiku reljeefi, mis lookles kord üles, kord alla. Kõik oli väga hästi sellega kooskõlla pandud. Väga huvitavad olid hallil, justkui betoonseinal olevad udupildid. Kõik oli must-valgetes toonides. Seda ei oskagi kohe kirjeldada, see oli nii ilus. Justkui suur foto oleks trükitud udupildina seinale. Ühel oli vanker, mille ees hobused ja vankril istusid inimesed.

Korraga seisime valgete sammastega kõrtsihoone ees, kus toimetasid kostümeeritud tegelased nii möödunud sajandi algusperioodist või isegi varem. Üks müüs röstitud pähkleid või midagi sarnast ja siis ühe noormehe juures sai harjutada sulega kirjutamist. Ikka päris sule ja tindiga ja pärast sai tindipressiga kirja ära ka kuivatada. Justkui vanasti. Kristi istus laua taha ja tegi proovi. Täitsa uhke tuli välja. Ja siis olime äkki hoopis teises ajastus. Tarbijateühistu maja ees pingil istus noor naine, kes kõiki viisakalt teretas ja noogutas. Tema oli ajast nii umbes 50-dad möödunud sajandil.  Kõik oli väga huvitavalt ja tõetuult lahendatud.

Ja siis, raudteeülesõidu koht, mille taga seisab vana hall Žiguli, justkui kaader filmist „Keskea rõõmud”. Nii lahe!  Raudtee ületatud jõudsime külgkorviga mootorratta juurde. No seal läks nüüd küll pildistamiseks. Kõigil oli vaja ju selle selga ja sisse ronida.

Nii me teo sammul edasi liikusime. Vaatamist oli nii palju. Jass ja Jander kaevasid väikese kopaga liiva. Lapsed turnisid igal pool, kus aga sai. Suures hallis olid välja pandud postitõld ja buss, roller ja vana kabriolett. Ikka vinge sõiduriist. Nahast munamüts pähe ja pikad vuntsid ette, daamil kõrval valge lehviv sall kaela ja justkui päris. Õue peal nägi loomulikult ka veidi uuemat masinavärki. Traktoreid kõike sugust varianti ja igasugu teetöö masinaid lõpmatuseni.

Edasi jalutades sattusime vastamisi elus hobustega. Nemad vist vedasid seda postitõlda, kui see oma ringi tegema läks. Need kaks iludust olid kinni pandud, noh häbi ots, et teagi, kuidas neid nimetatakse, kuhu hobused kinnitatakse, aga igal juhul nende küljes nad kinni olid. Nii uhked ja sõbralikud loomad. Nurusid lausa pai ja sügamist. Üldse ei kartnud vaid pigem ärgitasid nendega tegelema ja vestlema.

Kuna õues veel ei sadanud, aga taevas kiskus uuesti pilvisemaks, siis otsustasime enne ära käia kõik toredad kohad õues ja pärast minna sisse suurde halli, kus veel palju huvitavaid masinaid mööda seina ääri rivis seisid. 

Nüüd olime jõudnud selle viadukti peale, mille alt me tulles läbi olime kõndinud. Sealt avanes hea vaade alumisele korrusele, kus olid liiklusmärgid ja piletikassa. Liikusime üle silla ja jõudsime meelelahutuse alale. Algatuseks mänguväljak, mis lastele mõeldud. Kiiged, ronimisvõrk ja ronimissein. Atraktsioonid olid laiali paigutatud erinevatele tasanditele, nii et kogu mänguväljak oli laskuvas joones. Alla jõudes olime jõudnud üleni puust piknikualale. See oli üks ääretult huvitav koht. Jälle jääb sõnadest või siis oskusest puudu, et seda kirjeldada. Seal oli nagu laiad trepiastmed ehk siis eri tasapinnalised istumisalad, nagu kaskaad. Erineva kujuga moodulid üksteise peale asetatud. Baarilett koos pukkidega, et kui ei soovi maas istuda, siis saad oma toidu leti äärele panna. Osaliselt oli see kaetud ka katusega, kus omakord läks edasi WC-desse, mille eesruumi sein, mis eraldas WC-d piknikualast, oli klaasist. Kokkuvõttes üks väga lahe asi!

Järgmiseks tõmbenumbriks oli liikluslinn. See oli jälle  hoopis teistsugune kui Antslas. Ka kift ja lahe. Maa-alune parkla, kust sai autosid rentida. 15 minutit 3:20 €. Muidugi läksid nii suured kui väikesed  sõitma. Siin pidi aga ka kiivrid pähe panema ja turvarihmad kinnitama. Samuti ka suunda näitama, mis tõi endaga kaasa piipimise. Liikluslinn jättis sellise mulje, justkui mõnes vanas algses mustvalges filmis. Kõrghoonetega linn, majad kohe kõnnitee äärt ääristamas. Majad polnud mitte nagu joonistatud majad, vaid nagu suured mustvalged fotod, milledega oli tekitatud suure linna efekt. Põnev ja nii ehe! Kõik oligi kui suletud linnaruum. Ega ikka ei näinud küll, kui mõni teine auto nurga tagant tuli. Pidid ristteel korralikult seisma jääma, liiklusmärke jälgima ja teed andma kui vaja.  Keskuseks oli ringtee, mille keskel ilutses palm.

Jass läks meie perest nüüd sõitma, Jandra võttis ka kaasa. Jander sõitis Markkusega koos. Mina olin operaatori rollis. Kristi oli väga hasardis. Eks kõigil olid näod sellise peas, et ei jäänud kahtlustki, et nad seda täiel rinnal naudivad.

Kogu selle meelelahutusala lõpetas jalgrataste plats, kus sai tõukeratastega slaalomit sõita. Kui autosi liikluslinnas rajal polnud, siis võis sinna ka sõitma minna. Mina tegin suure tõukerattaga paar tiiru. Aga vot Ain oli julge mees. Tema ronis kaherattalise onu Tik-Taki ratta selga. Küll sealt oli kõrge kukkumine, aga tema sai sellega üsna tublisti hakkama. Küll ühe korra külje maha pani, aga õnneks toimus see murul, nii et suuri kahjustusi polnud.

Uudishimu rahuldatud ja sõidud sõidetud, lustimised lustitud, sammusime tuldud teed tagasi, läbi liikluslinna, üle piknikuplatsi ja mänguväljaku. Viimases kohas tegid suured mehed nalja. Mängisid ämblikku nende jaoks olematul ronimisseinal ja pugesid vedrukiike, siis teine kiigutas nii et külg maas. Kiikujal ma mõtlen. Need olis Anti ja Jass, kes suurtele ja väikestele lõbusat vaatemängu pakkusid.

Jäänud olid veel siseruumid. Suur angaar oli täis kõikvõimalikke sõiduriistasid. Enamus olid siiski tee töödega kuidagi seotud. Kuna meie (Siret, Anti ja Jass) olime seal varem käinud, siis see suurt huvi enam ei pakkunud. Viskasime Siretiga korraks pilgu peale ja kontrollisime, kas kõik eksponaadid on samad, mis toona ja läksime välja vaikselt juba üle tee asuvate hoonete poole. See angaar ja need hooned üle tee, olid olemas juba ka mõned aastad tagasi. Ületasime vaiksel sammul maantee ja sisenesime vanasse postijaama. Jandra silm leidis kohe vitriini tagant ühe lilla tiibadega une-hobuse, mida tal kindlasti vaja oli. Kuna tal oli endal ka taskuraha natukene, siis otsustas ta, et selle ta ostab. Mõeldud tehtud. Ka Miia-Maria sai endale samasuguse, sest tal oli täpselt sama sugust vaja, kui Jandral.

Sinna majja me kauaks püsima ei jäänud. Jalutasime lihtsalt juba tuttavad ruumid läbi. Kellelegi ei pakkunud see pikemat huvi. Hoovis asuvas hoones oli natuke põnevam väljapanek, mis köitis rohkem. Poisid sõitsid lumesaha simulaatoriga. Kuulasime kõrvaklappidest tarku jutte, kuidas jõudis meie tänavatele  motoroller jne. Siin kohal hakkas ka meie külastus lõppema. Kõik oli üle vaadatud ja uudishimu rahuldatud.

Selleks hetkeks oli meie seltskonnast juba lahkunud Kristi, Rasmus, Mann-Mariin ja Lisette, kes olid alustanud koduteed.

12:45     lahkusime meiegi Maanteemuuseumist, mis oli tõeliselt lahe koht. Julgen küll kõigile soovitada. Väga toredad emotsioonid. Tegemist igale vanusele ja väga moodne/kaasaegne muuseum. Huvitavalt on kõik eksponeeritud ja kasutatud põnevaid võtteid asjade esiletoomiseks.

Õues oli jahe ilm. Kõht hakkas ka tühjaks minema. Otsustasime otsida mõnusa kohakese pikniku tarvis. Kuna teele jäi juhuslikult Tilsi mõis, siis…

13:07     peatasime tee ääres  autod, et teha väike vahepeatus. Jass ja Jander ei viitsinud üldse autost välja tulla, jäid meid ootama.  Ega seal suurt midagi vaadata polnud, sest kõik oli lagunenud ja räämas, aga muidu on see kunagi olnud pooleteise kordne kahe külgtiiva ja ette ulatuva verandaga tagasihoidlik maamõis. Ei puudunud ka kohustuslik ringikujuline sissesõidutee.

TILSI MÕIS

Tilsi mõis eraldati naabruses olevast Väimela mõisast 1749. aastal. Alates 1833. aastast oli mõis von Rothide omanduses, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 
Pikk ühekorruseline puidust peahoone on mõisa kerkinud mitmes järgus. Oma lõpliku kuju ja pikkuse sai hoone 19. sajandil teisel poolel, samal ajal kui hoone vanimad osad võivad pärineda 18. sajandist. 
Tee ja pikliku Tilsi järve vahelisel kitsal alal asus ka hulk kõrvalhooneid ning väike park. Varem avanes järvelt peahoonele kauneid vaateid, nüüdseks on suured puud need vaated varjanud. 
Võõrandamisjärgselt asus alates 1921. aastast mõisahoones aastakümneid lastekodu. Alates 1978. aastast, mil vahetus läheduses valmis lastekodu uus hoone, on mõisahoone seisnud kindla kasutuseta, kuid säilinud. 

(allikas www.polvamaa.ee)

Pilk peale heidetud, uuesti piknikukoha otsingule. Kaart  näitas, et läheduses peaks olema üks RMK koht. Hargnesime siis natuke. Ain jäi teele seisma, Anti sõitis paremale, meie vasakule. Ilus metsaalune küll, järv ka, aga sobivat paika pole. Siis kostis lällarist hääl, mis teatas, et ende juures on suurepärane piknikukoht. Keerasime otsa ümber, haakisime Aini sappa ja Anti-Sireti otsingule. Küll need lällarid on ikka kasulikud asjad. Teevad elu hulka kergemaks ja kütet hoiab ka kokku.

13:30-14:45        lõunasöögi piknik Koorma järve lõkkekohas. Mõnus vaikne männimetsaalune, järv sillerdamas kõrval. Päike oli välja tulnud ja soojendas jahedat ilma. Panime autode vahele köögi püsti ja hakkasime vett keetma, kuna menüüs olid kiirmakaronid. Seni kuni toit valmis, seadis Anti ridva vette. Küll ta püüdis ja püüdis, kuni püüdis nii kõvasti, et suur haikala viis konksu ja korgi ühes  tamiiliga. Nii palju siis kalapüügist.

Makaronid said valmis, katsime laua lõkkekoha ümber metsa alla pinkidele. Kõrvale ampsasime konservi ja kurki. Küll toit maitses hästi. Lapsed sõid ka suure isuga, aga pingutasime, mis me pingutasime, siiski hindasime oma võimeid üle ja pidime osa makaronidest metsloomadele jätma.

Aeg oli edasi sõita. Jaaniraotu linnutalu ootas.

Jaaniraotu linnupargis kasvabüle sajaa erinevat tõugu lindu-looma: lennuvõimetud linnud, erinevad kanatõud ja faasanid, vee- ning puurilinnud, kakud ja kivikanad. Loomadest: maarad, eeslid, kääbustest kitsed, küülikud ja sead. 2008. aastal avalikkusele avatud Jaaniraotu linnupargile pole Eestis peale Tallinna loomaaia enam vastast.

15:07     olimegi kohal. Ilm oli läinud soojaks ja päike paistis mõnusalt. Parkisime auto selleks mõeldud muruplatsile. Nii mõnigi auto oli enne meid seal ootamas. Suundusime maja poole, kust lootsime väheke infot ja juhatust saada. See ka õnnestus. Perepoeg juhatas meid grupi juurde, mis oli oma ringkäiguga juba alustanud, aga meile öeldi, et pärast saame ka alguse ära näha. Giidiks oli peretütar. Liitusime grupiga vahva kihvadega kitsekese juures. Muntjak oli tema. Tallinna loomaaias sellist isendit ei ole. Suure hulga erinevate linnusortide vahele on seal ära eksinud ka mõned vahvad loomad. Teine tore loom oli maailma suurim nutrialane, aga nägi välja nagu känguru ja jänese ristsugutis. Maara oli vist liigi nimi. Väga kummalise väljanägemisega elukad. Loomadest olid veel mingisugused erilised lambad ja poni, jäneseid, merisigu. Emud, nandud ja jaanalinnud oli kõik esindatud. Nägime kõigi mune ka. Nandude omad olid mustad. Aga suured olid kõik.

Linde oli väga palju erinevaid. Tuvide kollektsioon oli suurearvuline ja neid oli väga uhkeid. Üks liik oli selline, millel saba oli rokokoo lokkidega. Need olevat olnud maailma esimesed kirjatuvid.

Faasaneid oli palju erinevaid liike ja loomulikult papakoisid ja kanaariline. Papakoide majas võttis meid vastu aara, kes viisakalt tervitas ja veel mõningaid repliike ütles. Kanaarilinnud siristasid nii valjusti, et kohati oli raske giidi juttu kuulata. Tegime seal talu territooriumil suure ringi. Selline suur lindude kollektsioon või kuidas seda õige nimetada oleks, ongi välja kasvanud pereisa huvist lindude vastu. Kogu aina suurenes ja suurenes, kuni arenes välja selline mini-linnuaed, kus nüüd turistid käivad. Kogu majapidamist majandatakse oma rahadest ja kogu töö teevad oma  perekonnaliikmed.

Ette rutates olgu öeldud, et Jaaniraotu talu võitis järgmine päev Jänedal toimunud talupäeval parima alternatiivtalu tiitli. Perenaise hobiks on aiandus ja neil on ka väike puukool.

Väga huvitav ja tore külastus oli. Vaatamist ja uudistamist oli küllaga. Pilet kogu selle lõbu eest maksis meie perele 14.- €. Ilm oli mõnus ja soe, kui oma ringi lõpetasime.

16:45     jätsime „head aega” Anti ja Siretiga, kes nüüd autonina kodu poole keerasid. Lahkusime ka Jaaniraotu linnutalust. Meid ootas ees poereis ja telkimiskoha otsimine. Olime jäänud kõigest üheksakesi: Piret, Ain, Triin, Miia-Maria, Markkus ja meie pere.

17:30     olimegi Põlvas poe ees parklas. Lapsed magasid autos. Mehed jäid neid valvama. Jander oli tegelikult üleval ja läkis issiga taarat ära viima. Jander oli kogu reisi jooksul kogunenud taara kokku korjanud ja nüüd siis ootas selle eest tasu. Päris hea summa tuli kokku. Pea 5.- €. Meie tegime Pireti ja Triinuga kiirelt vajalikud sisseostud. Maiustamiseks ostime kõigile ühed jäätised, mis kohe poe ees ära sõime. Pliksid olid ka selleks ajaks üles ärganud.

18:00     olid jäätised otsas ja hakkasime sõitma välja valitud RMK lõkkekoha poole. Mööda liivast metsateed läbi männimetsa jõudsime peagi õigesse kohta, Palo lõkkekohta, aga meie kurvastuseks oli seal rohkem kui üks telk juba püsti. Seal oli kogunisti terve laager maha pandud. Nii siis tuli meil uut kohta otsima hakata. Ega seal kandis väga laiutada nendega polnud. Kuigi kaardi järgi pidavat seal veel mõni kohake olema, siis viitasid nendele küll ühtegi ei leidunud. Lõpuks läksime ühe suurel kaardil oleva telgi sildi järgi ja ühel hetkel hakkas teelt ka mingisugusele Akste telkimiskohale viitama. Järgisime viitasid ja jõudime eramaale ilusa väikese järve kaldal.

19:00     panime autod Akste telkimisala parkimiseks mõeldud platsile infotahvli juures, et asja uurida. Helistasime antud telefonile ja üsna pea ilmus maja juurest välja meesterahvas, kellega kaubad maha panime. Soliidse summa eest, 12,50 € kogu meie seltskonna peale, võisime endale meeldiva platsi otsida ja öömajale jääda. Koht oli ilus, vaikne, järve kaldal, liivase ujumiskohaga ja vesirattaid sai ka laenutada, mida loomulikult ka tegime. Õues oli meeldivalt soe, päike paistis. Laotasime lahti möödunud ööl märjaks saanud telgi ja veetsime nii sama mõnuledes aega. Kiiret polnud kuskile. Mina valmistusin ette ennast tunniks, mida pidin järgmine päev Väike-Maarjasse õpetama minema. Nimelt oodati mind Väike-Maarjasse rahvatantsujuhtide suvekooli õpetama oma tantsu „Igal ajal”. Nii ma siis üksinda tantsisin Fordi varjus, publikuks Triin, Piret, Jass ja Ain. Lapsed olid leidnud suure liivakasti, milleks oli rannavolle plats.

Ainuke ebameeldiv asi oli sel kohal see, et kuivkäimla oli tõsine nõukaaegne kolmnurkne peldik, kus auk põrandas. Siiski, vahe oli selles, et põrandal oli linoleum ja oli puhas. Jandral oli kange kaka häda, kõht valutas ja oli natuke laht. Kiirustasime siis ruttu WC-sse. Uksest sisse ja augu kohale. Kuna tal kõht valutas, siis pisarad jooksid, üritades samal ajal augu kohal kükitada ja punnitada, hüüdis läbi nutu: „Emme, ma pole enne sellist kempsu näinud!”

Poisid ja mehed käisid kiiksudes-kääksudes veloga järvel sõitmas, nii et kogu küla kajas ja kuulis. Vaikselt hakkasime sööki valmistama. Menüüs olid makaronid kastmega. Magustoiduks armastatud kissell küpsistega. Selleks ajaks, kui toit valmis oli, oli õues juba sügav hämarus. Telk oli ka vahepeal püsti saanud. Jandra oli voodid korda pannud. See oli tema ülesanne ja ta sai sellega väga tublisti hakkama.

Toit maitses kõigile imehästi. Pärast jagus veel energiat eesti mälumäng-domino mängimiseks kah. Gaasilambi valgel tegime paar mängu ja siis kodisime oma koikudele.