IV PÄEV – 30. JUULI 2011 – LAUPÄEV

7:30       äratus. Kuidagi väga raske öö oli seljataga. Jandra oli terve öö väga rahutult maganud. Viskles, rapsis, nuuksus ja nuttis läbi une mitu korda. Üritasin teda üles ajada ka, aga see ei õnnestunud, et äkki näeb halba und. Pole ta ammu nii kehvasti maganud. Ise käisin ka lausa 3 korda öö jooksul WC-s. Ei tea, mis öö see selline oli. Hommiku poole oli rahulikum ja kui meie kõik üles ärkasime, siis Jandra veel magas õndsat und. Kuna päike paistis ja telk tahtis kastmest kuivatamist, siis võtsime telgil pealmise katte ka maha, aga tema ikka magas edasi. Lasime tal viimase hetkeni magada, kuni jõudis kätte söögi aeg. Siis hakkasin teda äratama ja selgus ka halva öö põhjus. Ta ei tahtnud kuidagi ärgata. Kui lõpuks silmad lahti tegi, siis ta ütles, et tal pea valutab. Natukese aja pärast ka oksendas. Panin kraadi alla ja tal oli ka palavik. Laps oli haige. Tegime talle auto taha pagasnikusse magamiskottide peale aseme ja panime sinna magama seniks, kuni sõitma hakkame. Süüa ta ei tahtnud, ainult magada, aga telk tuli kokku panna. Nii ta siis magas auto pagasnikus.

Õues oli päikseline ja tuuline ilm.

9:30       hommikusöök söödud, laager kokku pakitud, asusime teele, Õnneks polnud kaugele veel jõudnud, kui lällarist keegi hõikas, et kas te telgi katte võtsite kaasa. Muidugi et ei võtnud. Olime selle viinud paadisillale päikese kätte kuivama ja sinna see jäi. Keerasime siis otsa ringi ja tõime ära.

9:45       peatusime Mooste mõisa juures. Kuna pidin olema 13:30 Väike-Maarjas, siis oli tunnike aega, et kuskilt läbi põigata. Raamatute järgi valisime selleks Mooste mõisa. Õigesti tegime, kahju, et selleks külastuseks aeg nii piiratud oli.                                                                                                                                                                                                                                                      

MOOSTE MÕIS

Kauni Mooste järve kaldal laiub Nolckenite suguvõsa valitsemise ajal rajatud Mooste mõis, mis on Eesti üks hooneterikkamaid terviklikult säilinud mõisaid. Suurejooneline mõisakompleks on ehitatud historitsistlikus stiilis. Sisekujunduses paistab silma läbi kahe korruse ulatuv galeriiga vestibüül. Mõisale annab ilmet ümbritsev park, mis on rajatud inglise stiilis. Kõik alleed avavad kauni vaate Mooste järvele. Mõisa peahoones tegutseb kool ning renoveeritud endisesse mõisa puutöökotta on rajatud Mooste Linakoda ja Mooste Mõisa Külalistemaja. Mõisa häärber on ehitatud 1909. Aastal. Viinavabrik on üks kauneimaid Eestis.

NATUKE AJALUGU

15. sajandi teisel poolel hakkasid Tartu piiskopkonna vasallid oma mõisapõlde laiendama. Hakkasid kujunema ka uued mõisad. Andmed mõisa kujunemise kohta pärinevad L. Stryki mõisaajaloo alasest teatmeteosest, mille järgi koosnes Mooste vanasti kahest mõisast – Moisekatsist (Moisekatzist) ja Kaugositzist (Kauksi). Moisekatsi oli küla Kirumpä lossi maa-alal, mille Poola kuningas Stephan Bathory Võnnu (Cesise) maakohtunikule Wilhelm Sturzile andis. See jäi Wilhelm Sturzi poja Caspari kätte Rootsi võimu kehtestamiseni 1625.a. Sturzide mõisavaldust kinnitab ka 1638.a maarevisjon. Mõisal oli mõisapõlde 2 ja talupõlde 6 adramaad. Kauksi oli juba piiskoppide ajal küla, selle andis Stephan Bathory Basilius Kutzynale. Mõisal oli mõisapõlde 2 ja talupõlde 4 adramaad. Rootsi ajal mõisad riigistati. 1625.a andis Rootsi kuningas mõisad Joachim Nicolaus von Güntersbergile, seda kinnitavad 1627. ja 1638.a maarevisjonid. 1680.a arvatavasti mõisad taas riigistati. 1717.a kinkis tsaar Peeter I mõisad krahv Jaguschinskyle ja siitpeale kuulus Kauksi lõplikult Moostele. Järgnes ostu-müügi jada. Jaguschinsky müüs mõisa krahv Löwenwoldele, see omakorda parun Strömfeldile, kellele kuulus ka Luunja mõis. 1741.a ostis tsaaririigi ülemõuemeister ja salanõunik Ernst von Münnich Mooste ja Luunja mõisad 27 000 riigitaalri eest. Maria von Münnichi abiellumisel Gustav Friedrich von Nolckeniga läksid Mooste, Kaagvere ja Vanatorni mõisad 1810.a Nolckenite valdusse, kes muutsid Mooste mõisa pärimisõiguse alla kuuluvaks. Nolckenitele kuulus ka Kuramaal 3 mõisat – Gross-Essern, Ringen ja Pampeln. Viimane baltisaksa soost Mooste mõisaomanik oli Axel Gustav von Nolcken, kes ise elas Kuramaal. Moostes oli tema arendaatoriks (rentnikuks) poeg Gustav Eduard von Nolcken.

Mooste mõis riigistati 1920.a. Pärast seda alustas häärberis tööd kool, mis asub seal tänaseni. Majanduskompleks läks riigimõisa käsutusse. 1940.a sai riigimõisast sovhoos, mis lõpetas oma töö pankrotiga. Osa tootmishooneid läks osaühingutele, enamik mõisnikuaegseid tootmishooneid müüdi odavalt soomlastest ärimeestele, kes hoonete korras hoidmiseks midagi ette ei võtnud. Nüüdseks on vald hooned tagasi ostnud, enamik hooneid on renoveeritud ning leidnud uue kasutuse.
 

Jandra oli sõidu ajal maganud ja arvas nüüd, et ei tule õue. Jass oli nõus temaga autosse jääma. Meie suundusime mõisahoone poole, mis meie rõõmuks oli ka avatus. Muidu tegutseb seal hoones Moose Põhikool. Kuna me ekskursiooni ei soovinud, siis pileti raha polnud, aga vabatahtlikult võis karpi annetusi teha. Eks me siis natukene ikka panime kah.

Mulle meeldis eriti õpetajate toast üles korrusele viiv väga lahe väike keerdtrepp. Ja siis valge suur saal oli ka ilus. Huvitav oli ka keldris asuv leivaahi. Hoone on seest kõik väga ilusti korda tehtud. Kui meie olime parasjagu oma ringi lõpetamas, tulid Jass ja Jandra. Viimane soovis WC-sse minna. Kiire oli ka juba. Õnneks olin juba selle asukohast teadlik, nii et leidsime selle vaevata üles. Vaevast lahti, ei tahtnud ta enam autosse tagasi minna. Jätkasime siis teekonda kõik koos. Väljast näeb mõis mitte nii  ilus ja korras välja kui seest. Punakas-oranžikas värv laiguti maha kulunud/kukkunud. Parajalt tuultes ja vihmades räsida saanud ja vajaks hädasti uuenduskuuri, aga iseenesest huvitava arhitektuuriga. Eriti meeldis mulle paraadtrepp, mis romantiliselt kahelt poolt teise korruse poole ronis ja siis korraga üheks kokku sai.  Palju väikseid vintskappe katusest välja ulatumas tipuliste tornikiivrikestega, tillukesed korstna-majakesed mööda katust laiali pillutatud. Väga romantikaline vaatepilt. Silm kohe puhkas.

Toreda üllatuse oma suursuguse välimusega valmistas Viinaköök. Ei osanud midagi sellist oodata. See pidavat olema ka Eesti kauneim viinaköök ja seda võib ka uskuda. Hoone oli kollaka põhitooniga, nurgad ja piirjooned punastest tellistest, korstnad väikeseid tornikesi etendamas, tõeliselt harmooniline kaunitar.

Edasi liikusime tallide poole. Ka see valmistas meeldiva üllatuse. Kogu tallide ala oli piiritletud maakivist kõrge müüriga ja müür varjas kogu mõisa abihoonete kompleksi. See moodustas ühtse terviku, mis on pragu ka suuremalt osalt korda tehtud. Maakivist tallid ja kuurid. Müüri nurgas väike kellatorn ja müüris võlvitud värav. Ma pole Eestis teis sellesarnast mõisa näinud. Mulle väga meeldis. Samal ajal toimus seal müüride vahel ka käsitöö laada moodi laat. Seal oleks hea meelega väheke ringi uudistanud. Ostsime sõira ja köömnetega juustu. Jandra oli siiani vapralt vastu pidanud, aga nüüd hakkas väsima. Korraga, jõudmata korralikult reageerida, hakkas oksendama. Õnneks olime müügilettidest juba väheke eemal ja keegi ette  ei jäänud. Läksime autosse ja kuna aeg oli juba nii kaugele jõudnud, et pidime hakkama Väike-Maarja poole sõitma, siis tulid juba ka teised.

10:45     lahkusime Mooste mõisast tundega, et aega jäi väheks ja kunagi peab sinna veel tagasi minema.

12:50     ilma igasuguste vahejuhtumiteta olimegi Väike-Maarjas. Ilm oli ainult kehvemaks läinud. Irdusin seltskonnast ja läksin tööle. Mind juba oodati. Sain kätte tantsusaali, putitasin väheke makki, mis ei tahtnud väga hästi mängida, kuna kõlari juhtmed ei tahtnud väga hästi oma pesadesse kinnituda. Tööle sain. Ikkagi mehhaaniku tütar, nupp nokib, hi-hi-hi. Siis tuli klaverisaatja ja õpetajad, kes „Igal ajal” õppida tahtsid. Neid kogunes päris palju, aga tantsis ainult 8 naist, ülejäänud kõik vaatasid pealt ja tegid märkmeid. Julgen öelda, et õpetamine läks hästi ja saime tantsu algusest lõpuni läbi võetud ja ka videosse tantsitud nagu vaja.

Vahepeal oli õues hakanud vihma sadama. Kui lõpetasin, siis teised juba ootasid mind. Nemad olid aega veetnud Porkuni mõisas käies. Lippasin siis läbi vihmasaju autode poole. Jandra tundis end ikka kehvasti ja uneles oma toolis.

15:15     jätsime Väike-Maarja selja taha ja nüüd juba otse koju. Mida rohkem Oru poole jõudsime, seda ähvardavamaks läksid pilved taevas. Lausa tumehallid rünkpilved vallutasid kogu taeva.

16:31     olime Orus tagasi ja  läbi meie reisikene kodumaa pinnal. Vihma sadas, lapsed magasid autodes. Tassisime kohe Ford Transiti tühjaks, kuna ette tuli võtta veel Tallinna reis ja buss Margusele tagasi viia. Õhtuks oli ka see asjatoimetus tehtud ja kõik õnnelikult Orus. Nüüd oli reis ametlikult läbi. Nii kiiresti see otsa saigi. Lahe oli! Endal vähemasti küll ja lastel tundus kah, et vaatamist ja toimetamist jagus küllaga. Kift, et meid algul nii palju oli. Mulle nii meeldis! Ja siis veel väga toredaid kohti nägime. Eriti ereda mulje jättis Maanteemuuseum. Nüüd vaja kaaluda, kuhu siis järgmine aasta suund võtta!

Aitäh kõigile, kes selle reisi meeldejäävaks muuta aitasid! Järgmine kord jälle!